Kõige levinum viga tarkvaratarnijaga bandipassi kohta peetavas vestluses on see, et vestlus keskendub peaaegu täielikult tehnikale: milline ühendus, milline vorming, milline hind QR-koodi kohta. Kes jääb pärast seda vestlust vastutavaks andmete õigsuse ja ajakohasuse eest paspordi suhtes, tuuakse tihti esile alles siis, kui midagi viltu läheb.
See vahe ei ole pinnapealne. Tarkvaratarnija võib esitada tehnilistelt korrektselt töötava paspordi, mille QR-kood viitab korrektselt leheküljele, kuigi selle lehekülje sisu on aegunud või puudulik, sest kellegi ei ole lepitud, kes seda sisu ajakohasena hoiab. Määrus käsitleb andmete esitaja vastutavat isikut, mitte automaatselt osapoolt, kes tehnikat pakub. Kui seda erinevust lepingus ja vestluses selgesõnaliselt tagasi ei kajastu, tekib vahe selle vahel, mis tehnilistelt töötab, ja selle vahel, mis sisuliselt on õige.
Miks see viga nii sageli esineb
Vestlus tarkvaratarnijaga algab peaaegu alati konkreetsest, praktilisest küsimusest: kuidas saab QR-kood ratta külge, milline süsteem ühendub haldusega, mis on maksumus mudelite kohta. Need on loogilised küsimused ja tarnija vastab neile hästi. Probleem on selles, et need küsimused viitavad sellele, et tarnija katab kogu ahela, kuigi tarkvarapartner pakub tavaliselt platvormi ja ei teosta sisuliselt kontrolli selle üle, mida tootja või importija esitab.
Paljude teiste IT-projektide puhul on see erinevus vähem oluline, sest kasutaja sisestab sisu ise ja jääb ise vastutavaks. Bandipaspordi puhul on see teisiti: andmed tulevad sageli tootjalt või importijalt ahela kaugemale, pannakse kokku paspordi moodustamiseks ja jäävad seejärel kümneks aastaks juurdepääsetavaks. Kes on sel ajal veelgi vastutav paranduse eest, peab olema selge enne lepingu allkirjastamist, mitte pärast seda.
Mis praktikas valesti läheb
Praktikas avaldub see viga tavaliselt kolmel viisil. Esiteks ei fikseerita, kes võib ja peab andmetes viga parandama ja millises ajalises raamis seda tehakse. Teiseks ei arutata, mis saab andmete ja QR-andmekandjaga, kui ettevõte läheb üle teisele tarnijale või katkestab koostöö, kuigi kümneaastane hostimisperiood jätkub lihtsalt. Kolmandaks puudub sageli kokkulepe selle kohta, kes esitab töödeldud andmeid keerukate toodete puhul, näiteks kui importija kogub mitme tootja andmeid kokku üheks passoriks.
Ükski nendest punktidest pole tehnilise laadi probleem. Need käsitlevad rollijaotust ja vastutavust ning just seetõttu jäetakse need IT-projektina alustatud vestluses kergesti vahele. kuidas andmed passordi moodustamise käigus tekivad annab hea lähtepunkti nägemaks, millised etapid selles protsessis on, enne kui esitate sama küsimused tarnijale.
Kuidas te seda vältida
Tuum on lihtne: arutage rollijaotust, enne kui arutate tehnikat. Küsige selgesõnaliselt, kes vastutab sisu õigsuse eest, kes parandab viga, kui see avastakse, ja mis juhtub passordi ja seotud andmete arenguga, kui lähete üle teisele osapoolele. Pange need kokkulepped kirjalikult lepingu sisse, mitte ainult pakkumisse või rakendusplaani, et need jäävad kasutatavaks ka pärast personalivahetust või tarnija vahetust.
Aitab, kui testite neid küsimusi teie ettevõtte rolli vastu ahelas: importija vastutus erineb ettevõtte vastutusest, kes ainult müüb edasi. vaadake mõne küsimuse vahendusel, milline roll teie ettevõttele sobib annab esimese suunise, enne kui arutate seda rollijaotust tarnijaga.
Seos teiste kokkulepetega
See viga ei ole eraldiseisev teistest teemadest, mis teie ettevõttes juba mängus on. Näiteks reguleerib AVP-st tulenev andmetöötleja leping seda, kes isikuandmeid töötleb ja kuidas, kuid ei ütle midagi selle kohta, kes on sisuliselt vastutav paspordi andmete eest. Mõlemad kokkuleppeid võivad olla koos olemas, kuid neid ei tohi omavahel segi ajada. Kes neid teemasid üksteisest selgelt lahus hoiab, vältib olukordi, kus ühte lepingut püütakse kasutada selleks, et katta kõik, mida see ei kata.
Kui soovite näha, millised küsimused täpselt sellesse vestlusesse kuuluvad ja milline roll selle juures sobib, pakub teadusandmed teemade kaupa selgitustega ülevaade, mis läheb edasi tehnikast kaugemale.
Kui te ei ole veel kindel, kus teie ettevõte selles ahelas asub, on tasuta kiirkontroll hea lähtepunkt: paari küsimusega saate oma olukorrast indikatsioon, ilma et peaksite esmalt kogu õigusaktide süsteemi läbi lugema.