kas tootjate passile kehtivad erinevad reeglid teistes ELi riikides

Ei, ESPR kehtib kogu ELis ühtemoodi

ESPR-i kohustus digitaalse tootepassi osas tuleneb Euroopa määrusest, ja määrus kehtib kõigis liikmesriikides otseselt ja ühtemoodi. Seega pole liikmesriigil võimalust teha sellest enda versiooni, rangemalt või leebemalt. See, mis Hollandis kehtib bandiimpordijale, kehtib sama kujul Saksamaa, Poola või Hispaania bandiimpordijale. See on ka vahetu erinevus Euroopa direktiiviga: direktiiv tuleb kõigepealt ümber seada riiklikuks seadusandluseks ja seejuures võivad liikmesriigid teha omakorda valikuid. ESPR pole direktiiv, vaid määrus, ja see teeb erinevuse „igas ELi riigis ühtemoodi

Kellele see kehtib ja kus on nüanss

See võrdsus kehtib kohustuse tuumale: kes määruse alla kuuluvad, millised tootegrupp kuuluvad selle alla niipea, kui see delegeeritud aktiga on kehtestatud, ja millised nõuded tootepassi miinimumsse peab sisaldama. See tuleneb ESPR (määrus (EL) 2024/1781) artikli 1 ja artikli 2 kohaldamisalast ja definitsioonidest ning see tekst on igas liikmesriigis sama. Nüanseeritum muutub rakendamise juures. Määrused pannakse täide riiklike turuvalvjate poolt ja viis, kuidas valvja kontrollib, prioriseerib või tegutseb, on riiklik küsimus. See ei tähenda, et reegel erinevad, kuid tähendab, et kontrolli praktika võib ühes liikmesriigis teisiti välja näha kui teises. Kas tootepasport üldse bandidele kehtib, on küll eraldi samm: see määratakse kindlaks tootegrupi kaupa, nagu on kirjeldatud lehel kehtib digitaalne tootepasportaat minu rehvide kohta.

Samuti on oluline eristada: see võrdsus käsitleb ESPR-i kohustust enese kohta, mitte kõike muud, mis bandidega seotud on. Riiklikud eeskirjad muudel aladel — mõelge tollitaritustele, käibemaksu administreerimisele või konkreetsetele hangetamisjuhendele impordi puhul — võivad liikmesriigiti erineda. Kes sellest rohkem teada soovib, leiab tausta lehelt tootepasport ja tollitarifud või käibemaks impordi puhul. ESPR-kohustus omaette on aga ühtne; selle ümbritsev keskkond võib liikmesriigiti erineda.

Veel pole kindlat kuupäeva, kuid on kindel struktuur

Puudub delegeeritud akt, mis spetsiaalselt bandide jaoks määraks kindlaks, millal tootepasport muutub kohustuslikuks. ESPR-i tööplaan 2025–2030 nimetab 2027. aastat selle delegeeritud akti eeldatavaks perioodiks, kuid see on planeering, mitte kindel kuupäev. Niipea, kui akt on olemas, kehtib see — nagu määrus ise — kõigis liikmesriikides korraga ja ühtmoodi. Seega pole riskida, et üks liikmesriik muutuks kohustuslikuks varem kui teine: jõustamise kuupäev määratakse akti enda poolt kindlaks ja on kogu EL jaoks sama. Et sellise delegeeritud akti sisu jaotub toterühmiti, on kirjeldatud ESPR-i artiklis 4 ja artiklis 8, ning viis, kuidas Euroopa Komisjon toterühmi prioriseerib, tuleneb artiklist 18. Kuni aktis pole, ei muutu kohustuse endi osas midagi — see tuleb alles kehtestada — kuid põhieeskirjad selle kohta, kes mille eest vastutab, on määruses juba kehtestatud.

Mida see bandibandile praktikas tähendab

Firmale, kes banide impordib, kaubitseb või enda märgi all müüb, on praktiline tagajärg see, et kuulutise jõustumisel pole vaja riigiti erinevat faili koostada. Üks tootepasport, koostatud Euroopa nõuete kohaselt, vastab põhimõtteliselt kogu EL-is. Kes mõtleb, milline roll temale selles kuulub, saab selle paremini välja selgitada selles järjestuses: kõigepealt kontrollida, kas omaenda roll on tootja või importija, nagu on selgitatud lehel olen ma importija või tootja vastavalt ESPR-ile, sest see roll määrab, kes peab pasporti koostama. Seejärel on oluline, kas müük toimub enda kaubamärgi kaudu, distribuutori kaudu või veebimajanduskohaga — igal neist olukordadest kehtivad veidi erinevad rõhuasetused, kuigi aluseks olev Euroopa reegel on sama igas riigis, kuhu müüakse. Kuna järelevalve on riiklik, võib olla kasulik jälgida, kuidas omavalitsuse järelevalveasutus sellega käitub, kuid see ei muuda midagi selle suhtes, mis produktipassi sisuliselt sisaldama peab.

Kus see tuleneb: artiklist 1, 2, 4, 8 ja 18

Et ESPR on määrus ja seega toimib otseselt ja ühtemoodi igas liikmesriigis, tuleneb sellest instrumenti endast ja rakendamisalast, mis on kirjeldatud määruse (EL) 2024/1781 artiklis 1, ning definitsioonidest artiklis 2. Euroopa Komisjoni pädevus delegeeritud aktide kehtestamiseks tootegruppide kaupa ja nende aktidega reguleeritavad asjaolud on sätestatud artiklis 4 ja artiklis 8. Viis, kuidas tootegrupid nagu rehvid planeerimisse jõuavad, on sätestatud artiklis 18. Ükski neist artiklitest ei jäta ruumi liikmesriigil, et kehtestada enda erinevat ja vastuolus olevat versioon nõudest.

Kellel on soov juba praegu valmistada ette, mis peab toimuma kohe, kui rehvide delegeeritud tegevus on olemas, peaks alustama enda rolli selgeksmõistmisest tarneahelas — impordi reeglina, distribuutori reeglina või enda kaubamärgi järgi müüja reeglina —, sest see roll määrab, kes hiljem pasporti esitab igas EL-riigis, kuhu müüakse.